Arhitektuuri diplomitööd 2017

Arhitekt ja TTK arhitektuuriinstituudi lektor Toivo Tammik tutvus 2017. aasta kolme Eestis arhitektuuri õpetava kõrgkooli diplomitöödega ning pani seejärel kirja tundmused, mis teda neid uurides valdasid, mõtestades ka kolme erineva kooli rolli arhitektide ettevalmistamisel.

Modernistlik progressiusk on meie kandis ja õhtumaades üldiselt tasapisi taandumas

Järjest enam räägitakse spengerlikust allakäigust ja negentroopiast. Kui veel möödunud aastal joonistas-kirjutas nii mõnigi teravam pliiats oma diplomitöö peatselt sisserändavate põgenike hordide tõttu pagulasteemadel, siis praeguseks ollakse rohkem tegelemas tsivilisatsiooniilmingute poeetilise vaibumise kirjeldamisega. Kusjuures nimetatud protsess ei pruugi toimuda vaid mingite Eesti mõistes perifeersete objektide juures, juhtum võib aset leida ka Kalamajas või Kalarannas. Pole ju siinkohal suvalise näitena toodav Kultuurikatelgi muud, kui omaaegse tööstusobjekti varemete taaskasutuskatse.

Juba käimasoleva kümnendi algupoolel on maailmas välja antud terveid koguteoseid linnade kahanemise kohta, „Shrinking Cities“ näiteks. Lähiriikidest on kõige reljeefsemalt näha kavakindlat maa- rajoonidest ja väikelinnadest taandumist paari suuremasse keskusesse Helsingi näitel. Meil Eestis toimub väikelinnade ja maapiirkondade mahajätmine küllaltki spontaanselt, kuigi üldplaneering EV 2030+ annab juba omajagu suuniseid selleks, kuidas riik oma avaldumisvormides on paljudest väiksematest kohtadest kadumas.

Nii pakuvadki allakirjutanule enam huvi diplomitööd, mille laiemaks sisuks on poeetiline väljasuremisvaatlus ning trenditundlik säästusekkumine.

Eesti geo- ja majanduspoliitiline paiknemine on teema, millel siinkohal seoses nn „hääbumisprotsesside“ vaatlemisega oleks mõttekas korraks peatuda. Teatavasti piiri- ja äärealade asukana on eestlane üpris kaua püüdnud säilitada sidet maaga ja linna mitte minna. 19. sajandil, ajal, kui Põhja-Ameerikas ja Euroopas toimus tööstusliku arengu suurem pauk ära ja inimestele sai üsna kähku selgeks, et tuleb agraarteema juurest linna kolida ning vabrikus tööd leida, hullutas balti mõisnik eestlast võimalusega jällegi kord kinnistada ennast talude päriseksostmisega põllu külge. See andis võimaluse mõisatele korralik rahavoog viletsamate maade müügist peale saada. Ehk eestlasele tehti järjekordne tüng. Mingi uus inimeste maa külge kinnistamise buum saabus Eesti Vabariigi maareformi aegu, mil masside kaasamist muusse ettevõtlusse peale põllupidamise ei suudetud välja mõelda ja suur osa endistest mõisamoonakatest ei valgunud mitte linna tööstustesse, vaid asus end oma isiklikul viiel hektaril naturaalmajanduse abil üles töötama. Omapärane maaelu mumifitseerimine toimus ka kommunismimaastikel, mille arhitektuurselt reljeefsemaks avaldumisvormiks olid vürstiriikide laadsed ambitsioonikad ühismajandid oma ehitistega.

Sellel taustal on kujunenud meie maastikud, alevid, linnad, mis vajavad ümbermõtestamist. Tänuväärsel viisil seda ka käesoleva aasta diplomiprojektides tehakse.

Diplomitöid ja kaitsmisi vaadeldes kerkib tahestahtmata küsimus, kellele ja milleks meil arhitektiharidust antakse. Senise rohkem kui paarikümne iseseisvusaasta peale tagasi vaadates võib väita, et toimub spetsialistide ettevalmistamine peamiselt kohaliku kultuuriruumi tarvis. Vaatamata kõigile lennukatele väidetele arhitektuurikeelest kui universaalsest ja muude keelte ülesest, tuleb tunnistada, et riigiti on arhitektuur erialana küllaltki protektsionistlik ning naljalt mingit tipparhitektuuri ekspansiooni naaberriikidesse või kaugemale ei toimu. Seda väidet võiks illustreerida kirjanik Jüri Kolgi hiljutise sotsiaalmeedias välja käidud mõtteteraga „What happens in Eesti kultuur, stays in Eesti kultuur“.

Igal diplomitööl on olnud retsensent, EKAs koguni kaks, seega toome diplomitööde abil vaid mõne näite, kuidas Eestis toimuvad protsessid noorte arhitektide loomes kajastuvad.

EKA lõpetajatest pakub Mark Grimitliht kõige laiema teemakohase üldistuse. Tema töö „Hääbumise kureerimine“ ongi administreeriv lähenemine, kus autor idealistlikul viisil püüab midagi „ette võtta“. Alates iidsete aegade kultuuridest on asulate ja objektide hülgamist ikka ette tulnud ning autori pisut grotesksed sekkumiskatsed (leidub nii mahapõletamist, perforeerimist kui ka vist mullaga täitmist) on pigem kunstnikulähenemised, häppeningid, mida on toredad vaadata. Projektina jääb Grimitlihti materjal rohkem küsimuste püstitamise tasemele, vastuseid tegelikult ei tule. Ja peame tunnistama, et vastuseid tegelikult ei olegi. Kui te sõidate piki Philadelphiast New Yorki piki rannikut, leiate sealt kümneid mahajäetud suvituslinnu, mis käisid alla, kui suvine Floridasse sõitmine sai massidele kättesaadavaks. Kõike, mis kunagi tehtud, ei saagi mõtestada ja kureerida, kuid küsimuse tõstatamise teravik läks küll kümnesse.

Eva-Liisa Lepik püüab ülima süvenemisega oma töös „Rannakultuuriruumid“ ääremaalisi rannakogukondi aktiviseerida, tehes kõike: välisvaatluse käigus kogutud taimeherbaariumist alates ja omaaegset kalatööshoonestust varikatustega täiendamisega lõpetades. Tegemist on idealistliku tööga, mille puhul on eelkõige tähelepanuväärne humboltlik mikromaailma mõõdistamine, kaardistamine ning leitud triviaalia põhjalik esitlemine.

„Dementsusega inimesi ja nende lähedasi toetav keskkond“ on Hanna-Liisa Mõtuse väga sümpaatne töö, kus taas hääbumise teema tundlikult ja mitmekülgselt on esindatud, seda paljudes skaalades, sealhulgas sotsiaalses, meditsiinilises, linnaehituslikus.

Kaisa Simoni varjenditeema puhul oli üllatuslik, et ei mainutud tuntud filosoofi Paul Virilio nn punkriteooriaid.

EKA puhul tuleb erialdi ära mainida kahe retsensendi kaasamise põhimõtte. Sealjuures vähemalt üks rentsensentidest, nö mitte-arhitekt tagas kaitsmistel tagasiside ja diskussiooni ka sügavalt funktsioonispetsiifilisel suunal.

TTÜ püüab oma nišši leida mõne erialaspetsiifilise tehnilise nüansi lisamisega arhitektuursetele eskiisprojektidele. Silver Soe „Päevavalgus ühiskondlikus hoones. Visuaalselt mugav valgusräigus“ esindab interdistsiplinaarset püüdu lahendada ambitsioonikas asukohas, Vana-Kalamaja alguses nii linnaehituslikke, funktsionaalseid kui ka tehnilisi küsimusi. Tulemuseks on Balti Jaama turu mõõtu pisut visandlik, kuid sümpaatne ühiskondlik keskus. Valgusarvutustega seonduvad tehnilised küsimused on suures osas meie päevil erinevate valgustussüsteemide tarnijate pärusmaa. Arhitektid on küll teinud põhjalikke loomuliku valguse alaseid uurimustöid, esimesena meenub siinkohal E. Mirallese „Zenithal Light“. Sellise olulise linnaehituslikku ja tehnilise ambitsiooniga töö puhul oleks ära kulunud põhjalikum nn case study´.

TTÜ teine töö, mida siinkohal võiks käsitleda, oli Raplast. Lennart Meri vist presidendina välistas Raplamaale mineku. Tegelikult pole Raplal ja maakonnal häda midagi, sealt on pärit nii Keyserlingid, Masingud kui Vetemaad ja isegi Birmarckil kannatas sealkandis ära käia. Katerina Veerde töö „Rapla kesklinna teemaplaneering. Väikelinna revitaliseerimine loova linna põhimõttel“ on põhjalik, täpne ja ülevaatlik, kuid igav. Raplas on selged linnaehituslikud dominandid (näiteks jõgi, kirik, haridusasutused, vanad alevikeskuse rajatised kahe sõja vahelisest perioodist), mis on jäänud tähelepanuta. Pisut kõrvalisel kohal asuv Toomas Reinu legendaarne Rapla KEKi hoone on üksikobjektina niivõrd suveräänne, et selle seostamine Tallinna maantee kui asumi peateljega on jäänud formaalseks. Muinasmälestise taaskasutus on üldse raske teema. Muinsuskaitseteemat käsitlevad hartadki näevad ette, et säilitada saab vaid neid hooneid ja rajatisi, mida on vaja, ettevõtlusinkubaator kõlab küll kenasti, kuid ei enamat.

Tallinna Tehnikakõrgkool, mis annab bakalaureusõpet, lisas valitud ritta paar huvitavat näidet. Maili Tannenbergi „„Mitte linn. Tulevikumaastikud Põhja-Tallinnas“ käsitleb tehnilisel põhjusel tühermaastunud linnakoe võimalikke arenguid, kasutades teoreetilise arengusuuna näitajana M. Auge teost „Mitte-kohad“. Käsitlus on vaieldamatult põnev ja intelligentne, kuid jätab väga palju otsi lahtiseks.

Lisaks Teele Kapsta „Aksi saare puhkealad“, Nele Švernsi „Hara tasandid“ ja Kaia Zuppingu Karlova käsitlus on vaid mõned, mis olemasolevat ehituspärandit erinevate sekkumistega mõtestada ja parandada püüavad. Huvitav teemaarendus oli ka Anastasia Šabelnikoval, kes Paldiski linna teise kohta ümber tõstis.

Tänapäevased arhitektide diplomitööd (nii bakalaureuse- kui magistritasemel) on reeglina üpris töömahukad, nõudes diplomandidelt väljendusoskust väga erinevatel viisidel. Kuna töömaht on erakordselt suur, oleks kogu mahu korrektseks esitamiseks vajalik sisuliselt meeskonnatööd toimetajate, korrektorite jt näol. Tihiti leidub elementaarseid kirja-, stiili- ja viitamisapse, graafiline pool on küll tavaliselt töömahukas ja teostatud efektselt, kuid siiski kipub oma kvaliteedilt kõikuma.

Ei saa siiski mainimata jätta teatavaid erinevusi kolme kooli vahel. Kui EKA oma teatava akadeemilise traditsiooniga on oma kaitsmisetenduse formaadi päris hoolega läbimõelnud ning tänapäevastab seda pidevalt, siis TTK, olles küll ammu murdnud välja omaaegse tehnikumi raamidest, on siiski kaitsmisprotseduurides pisut formaalsem, seda eriti retsensentide koha pealt.

TTÜ kaitsmisel kohtas allakirjutanu veel alles kujuneva süsteemi rabedust.

EKA kõigile hästi tuntud akadeemilese sarmiga arhitektuuriteaduskonna dekaani Toomas Tammise on 2017. aasta sügissemestrist välja vahetanud Andres Ojari. TTK-s on instituudi direktor Hindrek Kesler ja õppetooli juht Tomomi Hayashi suutnud õppejõudude kohtadele kokku koguda suurepärase meeskonna, tunda annab Kai Süda eemale jäämine õppejõutegevusest. TTÜ puhul on alustava süsteemi lastehaiguste põdemise aeg parasjagu pooleli, samas nende tudengite edukas esinemine rahvusvahelisel konkursil annab lootust edenemiseks.

Kolme kooli vilistlased annavad täiendust ilmselt mitmesugustele Eestis väljakujunenud kogukondadele ja sõpruskondadele. Võimalik, et on peale kasvamas põlvkond, kes siiski lahkub pikemaks ajaks Eestist ning suudab ennast tipptasemel teostada ka oma keele- ja kultuuriruumist väljaspool.