Raamatus analüüsitakse 20. sajandi II poole Norra olulisemaks arhitektiks peetud Sverre Fehni (1924–2009) moodsat arhitektuurikeelt, eesmärgiga selgitada tema arusaamu ja suhtumisi arhitektuurist ning kaasaegsest linnast. Uuritakse Fehni töid läbi tema filosoofilise vaate, kus linn on rohkem kui lihtsalt ehitatud keskkond – see on dünaamiline koht, kus ajalugu, loodus ja inimtegevus põimuvad.
Tähtsal kohal on Fehni kriitiline hoiak modernismi ja linnastumise suhtes, otsis lahendusi, mis austavad loodust ja kohalikku pärandit.