Väljaanne koosneb kahest tekstist: Luis Fernández-Galiano “Soojuslik ruum arhitektuuris: arhitektuur ja tuli Vitruviusest Le Corbusier’ni” (1991); Lisa Heschongi “Soojusnauding arhitektuuris” (1979).
Mõlemad tekstid on pühendatud arhitektuuri soojusmõõtmele ja keskenduvad külmavõitu kliima ja ruumipraktika suhetele. Esimeses käsitletakse ühtlase soojusruumi tekkelugu ja sotsiopoliitilist tausta, teises seatakse ideaaliks ühtlase temperatuuriga ruumi asemel mitmekülgne soojusruum ja uuritakse võimalusi selle saavutamiseks.
Ruumipraktika puhul on soojusmõõde oluline, sest loomuliku kliima vajakajäämisi tuleb kompenseerida ja klassikaliste arhitektuuritraktaatide kohaselt tärkas arhitektuur just sellest samast vajadusest. Kuidas luua avalikku ruumi, mis sobiks meie külma kliimasse, millised tingimused esitab selline kliima ruumile ja millise jälje jätab lõputu sooja ja külma vahel kõikumine kultuurile, kuidas saada külmast võitu ja mida on võimalik ammutada meie mitteteadvuse kihistustest, mis on lahutamatult seotud temperatuuri kõikumisega? Kõigile neile küsimustele üritataksegi raamatus vastust leida.
