Henning Beck näitab oma raamatus paljusid aju puudusi ja vigu. Mõned puudused ajavad närvi ja on tobedad, teised toovad ilmsiks aga aju varjatud tugevused. Ükskõik millise veaga on tegemist, kõik see juhtub selle pärast, et aju ei soovigi olla täiuslik ja veatu, sest vastasel juhul ei oleks aju nii kohanemisvõimeline.
Eksimine on kasulik ja on paratamatu, selles pole midagi halba.
Vead ei peaksmeid kurvastama, vaid rõõmustama – eksimine näitab, et inimesed pole loomisvõimeta arvutid, me teeme mõtlemisvigu. Mõtlemisvead on meie salarelvad. Autori soovitus ongi olla edaspidi ebatäiuslik ja ainulaadne. Ainult nii sünnivad uued ideed ja head otsused.
