Eestis on pealekasvanud uus põlvkond, kes ei mäleta nõukogude ajast enam mitte midagi. Francisco Martinez uurib oma raamatus nõukogude aegset pärandit Eestis. Ta vaatleb neid paiku ja kohti ning materiaalseid struktuure, kus vanad ja uued ideed ning põlvkonnad põrkuvad ja saavad taas kokku.
Uurides kultuuriajalooliselt tähtsaid paiku, näitab autor, et noorem põlvkond ei järgi enam oma eelkäijate ootusi ja väärtusi.
Martinez suudab oskuslikult siduda materjale arhitektuurist, põlvkondadevahelistest suhetest ja muuseumidest, muutes mineviku olevikuks.
Võimas raamat identideedi keerulistest ümberkujundamistest tänapäeva Eestis.
