Karl August tegeleb Solarides päikeseauto ehitamisega ning tema filosoofia on pidev areng insenerina, et tehnoloogiaga kaasas käia.
Millisel erialal õpid ja kuidas sa selleni jõudsid?
Ma õpin autotehnika erialal ja jõudsin selle huvini 16-aastasena, sõpradega garaažis nokitsedes. Tehnikahuvi oli mul alati olnud, kuid sel hetkel jõudsin arusaamani, et just sellega tahame tegeleda.
Mis Sind selle eriala juures sisimas särama paneb?
Hästi inseneeritud lahendused panevad mul alati silmad särama. Hea on töötada millegagi, mille puhul on asjad läbi mõeldud. Kui asjad töötavad korrektselt ja midagi ei lähe enneaegselt katki, kui toode on süsteemselt ja korrapäraselt arendatud.
Sa töötad Solaride´s, millega te seal tegelete ja mis on teie eesmärk?
Solaride´is tegelen mehaanilise inseneeriaga, täpsemalt aerodünaamikaga ja keredisainiga. Meie kitsam eesmärk on ehitada võistlusauto, millega sõidetakse 3000 km läbi Austraalia. Laiemalt aga tahab Solaride anda tudengitele võimaluse arendada rohelist tehnoloogiat.
Kuidas kool ja töö Solaride’s sinu jaoks koos toimivad?
Need toimivad minu jaoks paralleelselt ennast arendades, kuna mu eriala on väga kattuv tööga. Ma õpin kogu aeg, et katsetada uusi teadmisi tööalases arenduses. Samas saan väga palju uut teada ka töö juures, mille tõttu saan akadeemilistes õpingutes põimida ka praktilisi teadmisi.
Mis motiveerib Sind õppima ning kuidas oma aega planeerid, et nii õppimiseks kui ka töötamiseks aega leiaksid?
Õppima motiveerib mind tahe areneda, teha midagi suuremat ja saavutada inseneerias midagi, millele saan tulevikus uhkusega tagasi vaadata ja öelda, et mina mõtlesin selle välja!
Aega planeerin ülesannete põlemise järjekorras – mida rohkem põletab, seda kiiremini on vaja sellega tegeleda. Mida kauem sellist metoodikat praktiseerida, seda organiseeritumaks kogu ajagraafik muutub.
Milline on Sinu jaoks ideaalne insener, kuidas Sa teda iseloomustaksid?
Arengu- ja kiire kohanemisvõimega, kuna töö on sõna otseses mõttes probleemide lahendamine. Vastavalt vajadusele peab insener kogu aeg ümber õppima, sest tehnoloogia on nii kiiresti arenev. Insener, kes ennast pidevalt ei arenda, jääb kiiresti rongist maha.
Mis on teie meeskonna jaoks olnud kõige põnevamad ja taganttõukavamad väljakutsed?
Eks kõige põnevam on tavaliselt kõige raskem. Esialgse auto idee väljatöötamine oli väga pingetpakkuv. Pidime lahendama mitmeid küsimusi, kuidas visioonauto peaks üldse välja nägema. Selle suure vundamendi ehitamine oli kõige suurem väljakutse.
Kas näed, et tulevikuhariduses peaksidki praktika ja kool kohe algusest peale koos toimima?
Jah ning ei. Kindlasti peaks olema võimalus praktikaks, kui tekib sisemine motivatsioon ennast arendada. Samas ei ole mõtet saata iga inseneri praktikale, kui tal ei ole seda huvi ega vajadust. Mõni insener teeb suure töö ära just üksi laua taga.
Vaadates oma töö- ja koolielule enda vaatenurgast – kuidas muudaksid tänast haridussüsteemi, kui Sul oleksid täiesti vabad käed?
Muudaksin võib-olla arendustöö tähtsust koolisüsteemis. Me õpime palju, kuidas asjad töötavad, kuid prototüüpimist on hetkel veel vähe – seda oleks kindlasti rohkem vaja sisse viia.
Kellena ennast tulevikus tegutsemas näed? Milliseid maailmas leiduvaid probleeme Sa lahendada tahad aidata?
Tulevikku ma näha ei oska, aga loodan, et jään sarnasesse valdkonda. Mind huvitab tootearendus ja tahan leiutada tuleviku autotehnika maailmas midagi uut.
Kuna elektriautod on autonduse suur tulevik, siis selles valdkonnas on esinemas palju uusi probleeme ja küsimärke. Need küsimused loovad palju uusi võimalusi ja võimalikke lahendusi.
