Avaldame täismahus TTK rektori Enno Lendi arvamusartikli, mis ilmus Postimehes 25. augustil.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised lähenevad, riigikogu valimised pole samuti mägede taga ja nii on paslik küsida, millised on poliitilised seisukohad Eesti konkurentsivõime tagamisel. Kas ühe tegurina nähakse ka kõrghariduse jätkusuutlikkust ja selle paremat interaktsiooni meie riigi sotsiaalmajandusliku arengusihtidega?
Peagi on viimasest kõrgharidusreformist möödas üheksa aastat, s.o kolm bakalaureuseõppe nominaalperioodi. On viimane aeg atra seada. Olen seda meelt, et reform oli igati asjakohane, lõpetas kõrghariduse kättesaadavuse minevikulised mõõdupuud (kui võimed ei küündinud, siis võeti rahakott appi). Näiteks õppis kõrghariduse I ja II astmel (bakalaureuse- ja magistriõpe) 2013/14 õa 57 016 üliõpilast. Lõpetajaid oli samadel astmetel 9977. 2020/21. õppeaastal võeti vastu 42 942, lõpetajate arv tuleb vast ligi 9000. Seega on vaadeldud perioodil üliõpilaste arv vähenenud 25 protsenti, lõpetajate arvu kahanemine on tunduvalt väiksem. Seda saab lugeda reformi saavutuseks. Lisaks on nominaalajaga lõpetajate arv kasvanud ja õppekava lõpetatakse kiiremini.
Teine terav teema on endiselt kõrghariduse lõpetajate ja töömaailma vajaduse parema sidususe saavutamine. Reformi üks eesmärke oli vastuvõtu ja lõpetajate arvu kasvu suurendamine nendes valdkondades, kus on enam spetsialiste puudu. Praegu saab tõdeda, et eesmärk on täidetud IKT ning mõneti tervishoiu valdkonnas. Palju kõneainet pakkunud ärinduse ja õiguse valdkonnas on I ja II astme õppe lõpetajate arv sel perioodil langenud 2398-lt 2261ni (5,7 protsenti). Lootus, et reform ja erialastipendiumid mõjutavad õppevaldkondade vahelist siiret tuntavalt, oli ennatlik. Tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas on lõpetajate arv vähenenud 1464-lt 1181ni (vähenemine 24 protsenti).
Kui riik kannab õppekulud, võiks üliõpilase vastutus valitud õppekava lõpetada olla enam eesmärgistatud.
Kolmas ja vast olulisem lahendamist vajav küsimus on kõrghariduse rahastamine. Reformi käigus rehkendati välja, milline on lisaraha vajadus tasuta kõrghariduse üleminekul ning ilmselt jäi tulemus lubatava vea piiridesse. Paraku on viimasel neljal-viiel aastal kõrghariduse rahastamise maht olnud ligikaudu sama. Vaegrahastamise olukorras on taas alanud tasulise kõrghariduse rajamise arutelu. Ometi pole vist kellegi selge, milline oleks tasulise kõrghariduse toimemudel ning selle mõju õppevaldkondade ja riigi arengu jätkusuutlikkusele. Milline toimemudel maksimeeriks riigipoolse rahastamise koos eraraha kaasamisega ja oleks samal ajal sotsiaalmajanduslikult jätkusuutlik? Kas töötleva tööstuse inseneriks, politseinikuks, õeks või õpetajaks tullakse õppima säästudest või laenurahaga?
Kui riik kannab õppekulud, võiks üliõpilase vastutus valitud õppekava lõpetada olla enam eesmärgistatud. Õpingud katkestanud üliõpilased on kasutanud avalikku ressurssi ja praeguse rahastusmudeli järgi vähendavad kõrgkooli rahastamist tulevaste üliõpilaste õpetamiseks. Kui palju võiksid üliõpilased ise õpingutesse rahaliselt panustada, kas kõik tudengid solidaarselt ja samas mahus? Kas õpingute katkestajad ehk nn hulkurüliõpilased, kes on edukad sisseastujad ega lõpeta alustatud õpinguid, peaksid ise rahaliselt enam panustama?
Need küsimused vajavad avarat arutelu ja laia hariduspoliitilist vaadet. Külmutatud rahastamise tingimustes kõrgkoolid pigem vähendavad vastuvõttu ja on sunnitud nuputama lahendusi akadeemilise personali töötasu konkurentsivõime säilitamiseks. Nii on see vaid üks valik teguritest, millest sõltub tulevane kõrghariduse kvaliteet ja kõrgkoolide tulevik. Jõudumööda tegelevad poliitikud enne valimisi väheviljaka targutamisega, kuid meie riigi mitme valdkonna, sh ka kõrghariduse probleemide lahendamine on esmatähtis ning vajab eri sihtrühmade esindajate ja poliitikute arutelu ning otsuseid.
