Tallinna Tehnikakõrgkooli ringmajanduse ja tehnoloogia instituudi dotsent Siret Talve selgitab lähemalt, miks praegune lineaarne majandusmudel pole kestlik ja mida kujutab endast ringmajandus.

Lineaarne majandusmudel ei ole jätkusuutlik

„Praegu on meie majandusmudel lineaarne, mis tähendab, et ressurss ammutatakse loodusest, toodetakse tooted, mida tarbitakse ja see kõik jõuab lõpuks prügimäele. Tootmiseks kasutatavad ressursid, aga pärinevad kõik loodusest – nafta puurkaevudest, maagid maardlatest, samuti on ressurssideks kasvav mets ja põllumaa“, selgitab dotsent Siret Talve lineaarmajanduse põhimõtet. „Kuna tehnoloogiad järjest arenevad, siis on võimalik aina suuremas mahus ressursse ammutada ja järjest rohkem toota ning meid suunatakse ka kiiremale ja mahult suuremale tarbimisele reklaami teel. Tarbimise kasvu toetab ka inimeste ostujõu kasv, eriti suure rahvaarvuga arengumaades nagu näiteks Hiina ja India. Kaasnev majanduskasv ei saa aga igavesti kesta, kuna tuleks teadvustada, et loodusressursid on piiratud“, põhjendab Siret Talve.

„Seetõttu peaksimegi lineaarmajanduse põhimõttelt üle minema ringmajandusele, mis on ainuke võimalus vähendada pidevalt suurenevat survet loodusressurssidele, mis on aastakümneid olnud majanduskasvu veduriks“, pakub ta välja lahenduse.

Majanduskasvu peaks lahti siduma ressursitarbest

Siret Talve jätkab, et makromajanduse tasandil on selge, et ringmajandus on lahendus, kuidas siduda majanduskasv lahti ressursitarbest. „Sihiks on jäätmete vähendamine ja loodusressurssidest kasutusse võetud tooraine ning materjalide ringluses hoidmine võimalikult kaua. Selleks, et seda saavutada, ei saa me tegeleda ainult selle hetkega, kui tooted on peale kasutusfaasi juba jäätmeteks muutunud. Peab mõtlema juba tooteid arendades, et mis materjalist neid toota ja kas ning kuidas on võimalik toote komponente hiljem taaskasutusse või ümbertöötlemisse suunata“.

Dotsent täiendab, et see tähendab mõtteviisi muutust. „Ka tarbijad peavad olema teadlikumad ja tegema loodussäästlikke valikuid. Ka tasapisi pead tõstev jagamismajandus osa ringmajanduse kontseptsiooni rakendamisest“.

Tulevikus rendime mööblit ja rösterit?

Siret Talve toob aga välja, et suureks väljakutseks mikromajanduse tasandil on aga eesootav ärimudelite muutus. „Näitena võib tuua kasvõi meie kodumasinad. Enamus inimesi tahaks neid kasutada, mitte tegeleda nende parandamisega ja kuna see on praegu tihti kallim kui uue masina ostmine, siis nende väljavahetamisega. Paraku on praegusel ajal olukord, kus näiteks rösteri parandamine on kallim kui uue ostmine. Tootjate huvi peaks olema samasugune kui tarbijatel – et toode kestaks. Selleks on välja pakutud mudel, et tarbijad mitte ei osta kestvus- ja tehnikakaupu, vaid rendivad. Kui tootja on kohustatud rikkimineva seadme oma kuludega parandama või ümber vahetama, siis olukord muutub“.

Dotsent kommenteerib praegust olukorda, sõnades, et praegu on tootja huvi, et me ostaksime võimalikult tihti uue seadme, aga siis hakkab tootja eesmärgiks olema toota kvaliteetseid aastaid kestvaid seadmeid. „Mõni päev tagasi andis IKEA teada, et lähitulevikus hakkavad nemadki pakkuma mööblit rendile ja kui näiteks lastetuba tuleb ümber sisustada vastavalt koolilapse vajadustele, vahetavad nad vana mööbli uue vastu“.

Prügi on uus võimalus

Siret Talve paneb südamele, et loodusest ammutatud ressursid ei tohiks lõpetada peale ühekordset kasutust prügimäel. „Ei suhtuta enam selliselt, et prügi on probleem, vastupidi, prügi on uus võimalus uute toodete tootmiseks. Globaalsed säästva arengu eesmärgid näevad ette, et soovitakse vähendada vaesust üleilmselt. See aga tähendab seda, et vaesemate riikide elanikel oleks võimalus rohkem tarbida, et neile oleks paremini kättesaadavad energia- ja veeressursid. Samal ajal tähendab see rikkamate riikide elanikele kohustust tarbida vähem ja toota senisest vähem jäätmeid ning suunata need taaskasutusse. Nii palju ressursse meil paraku ei ole, et globaalselt saaks tuua kõik inimesed sellele tasemele nagu elab kasvõi keskmine eestlane, rääkimata rikkamatest riikidest“.

Dotsent selgitab lähemalt, et tavatarbija seisukohalt on oluline, et tekkivad jäätmed oleks võimalikult hästi sorteeritud. „Näiteks kui visata kohvipaks paberikonteinerisse, siis see vanapaber on reostatud ning sellest ei saa enam uut paberit toota ja need jäätmed sobivad ainult põletamiseks. Põletamine ei ole võrreldes taaskasutamise või ümbertöötlemisega hea alternatiiv, aga ta on parem, kui ladestamine. Prügimäele peaksidki jõudma ainult jäätmete jäätmed ehk siis tuhk, mis põletamisest järele jääb. Ja see on olukord, mis ka Eestis pole enam kauge tulevik, vaid lähiaja siht“.

Uus lähenemine eeldab koostööd spetsialistide vahel

Siret Talve toob paralleelselt esile, et ka TTK tootmistehnoloogia, tootmiskorralduse ja keskkonnatehnoloogia õppekavade toomine uude ringmajanduse ja tehnoloogia instituuti lähtus tõsiasjast, et tänapäeval ettevõtete ees seisvad väljakutsed, nende seas ka üleminek ringmajandusele, eeldab multidistsiplinaarset lähenemist ja koostööd eri erialade spetsialistide vahel. „Seega ei tohiks me ka kõrgkoolis hoida üliõpilasi enam kogu stuudiumi vältel eraldi, vaid peaksime arvestama, et tootmise tehnoloogilised ja majanduslikud aspektid on asjakohased keskkonnaspetsialistide õppes nagu ka tootmise korraldamisel ning tehnoloogia valikul tuleb aina enam olla teadlik ja arvestada keskkonnaga ning planeedi loodusressursside piiratusega“.