Prognooside kohaselt on täna sündinud inimestel head väljavaated elada saja-aastaseks, kuidas teha aga nii, et selleks ajaks ennast invaliidiks ei töötataks, räägib TTK töötervishoiu lektor Priit Siitan, kes annab nõu, kuidas ennetada tööl sundasenditest põhjustatud  tervisehädasid ning kuidas tööandjad saavad parendada töökeskkonnast alguse saavaid  tervisehädasid. 

Tihtipeale just töötajad ise ei mõtle tervisele enne, kui tekib kuskil valu, käed muutuvad tuimaks või ilmnevad muud hirmutavad sümptomid ning seejärel minnakse arsti juurde, kuid siis võib olla juba hilja.

 „Sama tüüpi liigutuste kordumine ning sundasendid ja -liigutused võivad aga aja jooksul viia tervisekahjustusteni, mida nimetatakse ka ülekoormushaigusteks“ räägib Priit Siitan. „Sageli istuva töö tegija ei tea, et ka istumist loetakse sundasendiks“.

„Sundliigutusteks loetakse sama liiki liigutuste kordamist ühetaolises asendis ligikaudu 45 minuti vältel. Nende alla kuuluvad ka ebamugavatest tööasenditest või kehvadest töövahenditest tingitud lisaliigutused“, täpsustab lektor.

„Kui tehakse päevast päeva samu liigutusi, tekib ülekoormus. Esmalt kujuneb välja ebamugavustunne ülekoormatud kätes-jalgades või nende piirkonnas ning väheneb ka töövõime. Järgnevad mõõdukad kaebused valukohtades. Valud võivad koormuse kadudes küll taanduda, ent samamoodi jätkates töövõime muudkui kahaneb, sest valutavate lihaste ja liigestega on ebamugav tööülesandeid täita. Probleemsetes piirkondades võivad suureneda valud, tursed, tundlikkuse häired ja lihase nõrgenemine. Seejärel võivad välja kujuneda juba kroonilise haiguse tunnused, kuni töövõime drastilise vähenemise ja invaliidistumiseni. Põletikud või kaelalihase pinged viivad lõpuks kutsehaiguseni“, loetleb ekspert.

Tööandjast oleneb palju

„Kui tööandja on teinud töökoha töökeskkonna riskianalüüsi, peab ta töötajate osas, kes riskidega kokku puutuvad, midagi ette võtma“. Priit Siitan jätkab, et kutsehaiguste analüüsid on näidanud, et töötajad on tervise kaotanud, kuna tööandja pole riskide hindamist teinud ja töötaja ei oska seda ka nõuda. „Teine võimalus on see, et analüüs on tehtud, aga töötaja ei tea sellest ja ei oska ka abinõusid rakendada“.

„Näiteks kui tükipalka saavatele õmblejate öelda, et ta peaks puhkepauside ajal füüsilisi harjutusi tegema, siis ta pigem jätab võimlemise ära, et teha rohkem tööd. Oluline on töötajate teadlikkust tõsta, et  inimesed oskaksid pikemas perspektiivis oma töövõimet säilitada“, selgitab lektor.

Ta lisab, et ohutegurite riskitase suureneb ka siis, kui töö on halvasti organiseeritud, näiteks peavad töötajad pikalt seisma või istuma. „Lisaks veel üksikute lihasrühmade pidev staatiline pinge – kui korduvaid samalaadseid kiireid liigutusi tehakse töö käigus pidevalt ning päevast päeva, aastast aastasse, siis lõpuks võivad välja lüüa ka teatud tervisehädad. Probleemid algavad tavaliselt alaseljast või kaelast“.  

Siitani sõnul on ta näinud tootmisettevõtetes, et tööandjad ei oska tähele panna mõningaid olulisi asju. „Ühes kaubalaos inimene ladustas väikeseid karpe euroalusele. Konkreetne alus oli põrandal ja töötaja tegi pidevalt kummardusi. Küsisin, kas ta teab, mitu kummardust ta päevas teeb? Karbid ei kaalunud palju ning tegelikult võiks selle aluse tõsta töötasapinnakõrgusele, kus töötaja töötaks püsti“.

Ekspert rõhutab, et kontoritöötajate puhul on oluline, et tööandja sisustab töökoha ääretult mugavaks – peab olema hea istuda, toetada lauale, teha tööd ilma lihaspingeta. „Istuva töö tegijatel peab olema istme kõrgus reguleeritav, seljatoe asend ja kaldenurk muudetav – iste oleks vajalik reguleerida sellisele kõrgusele, et inimesel oleks päriselt mugav. Arvutiga töötajatel tuleks tunni aja jooksul teha vähemalt 6-minutiline paus koos silmaharjutustega: vaadata kaugusesse, seejärel mõnd lähemal asuvat objekti, pilgutama silmi ning tegema mitmesuguseid võimlemisharjutusi kätele ja jalgadele“.

Puhkust tuleb võtta ka töö ajal

Järgmiseks paneb lektor südamele, et ka puhkepausid on äärmiselt olulised. „Arvatakse, et jaksan küll, aga kui pause ei tehta, siis see võibki viia tervisehädadeni. Kui tööandja on regulaarsed puhkepausid ette näinud,  peaks töötaja neid kasutama ja võiks teha spetsiaalseid võimlemisharjutusi, et lihastes ei tekiks valusid“.

 „Mis on eriti tähtis ja mida rõhutavad ka tööinspektorid – töötaja peab teadma, kuidas teatud ohutegurid võivad mõjutada tema tervislikku seisundit ja töövõimet. Peab teadma ka tööandja poolt rakendatavaid abinõusid, et ta ei haigestuks ja tema töövõime säiliks“, jätkab  Siitan.

 „See, et tööandja töökohal töötajaid õpetab ja koolitab, on väga oluline, kuid meeles tuleb pidada ka seda, kuidas istume kodus teleka või arvuti taga või nutitelefonis“.

Lektori hinnangul on prognooside järgi pensioniiga Eestis aastaks 2060 73 eluaastat. „Varakult peab mõtlema, kuidas sellise vanuseni töötada nii, et töövõime säiliks? Välismaise taustaga ettevõtete puhul on tööandjate teadlikkus suurem. Kui tuua näiteks jälle õmblejad, siis nende puhul on pidevad sundliigutused. Ääretult oluline on rotatsioon, et nad töötaksid erinevate seadmete taga ja teeksid erinevaid töid, et ka muud lihasgrupid saaksid erinevat koormust. Oluline on ka töörežiimi jälgimine, et vahetuse pikkus oleks 8 tundi. Kui see peaks olema pikem, on uuringutega tõestatud, et sel puhul töötaja tööviljakus ja tootlikkus langeb“.

Kuidas töötada kõrge eani

„Eestis oli inimesi, kellele 2015. aastal määrati töövõimetus esimest korda 14 449 ehk siis nad ei olnud veel jõudnud vanaduspensioniikka. Nendest 3532-l inimesel diagnoositi põhjuseks luulihaskonna ja- sidekoehaigused ning ilmselt need on enamasti põhjustatud just füsioloogilistest ohuteguritest. Tööandjatele peaks olema väga hea motivatsioonipakett, mis paneb mõtlema ohutu ja tervisliku töökeskkonna peale just see, et nendel on alates 1.juulist 2009 kohustus maksta töövõimetuse eest hüvitist töötajatele 5 päeva 70% keskmisest palgast, kui töötajad on töövõimetuslehel. Kui on ohutu ja tervislik töökeskkond ning töötajad tunnevad ennast hästi, siis tööandja kulud töövõimetushüvitiste maksmisel ka vähenevad“, on ekspert kindel.

„Aastal 2016 maksid tööandjad kogusummas 18,039 miljonit eurot töötajatele töövõimetushüvitist. 2017. aastal oli see summa 24,874 miljonit eurot, mis tähendab seda, et Eestis on kasvanud tööandjate kulud rohkem kui 6,5 miljoni euro võrra“, nendib Priit Siitan.