Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor Erki Lember kõneleb pudelivee tarbimisest ja soovitab mõelda, kas ja miks on vaja plastikus seisnud vee eest nii palju maksta.

Mõtlemapanevad rahanumbrid

„Me peaksime pudelivett tarbides mõtlema natuke rahanumbrite peale: ainuüksi USA-s on pudelivee turuväärtus miljardeid dollareid ning väidetavalt 100 miljardit dollarit on käive kogu pudelivee müügist üle maailma“, toob alustuseks Erki Lember välja arve. „Keskmiselt tarbitakse üle maailma 50 miljardit pudelivett aastas, sellest 30 miljardit USA-s.”

„Kui me peatume hetkeks ja mõtleme selle peale, mis toode see üldse on, kui me räägime pudeliveest? Tegemist on pakendatud veega, mis samamoodi nagu kraanivesi tuleb maa alt põhjaveena või on siis puhastatud järve vesi, olenevalt regioonist. Ainuke vahe seisneb selles, et hinnavahe on tuhandekordne“, toonitab Lember.

Pudelivesi kui aastatuhande turundustegu

Esimene kaubanduslikult pakendatud pudelivesi müüdi 1767. aastal Bostonis. Ka 20.sajandil, kui pudelivesi tegi tootena oma kosmilise hüppe, juhtus see just Ameerikas.

“70ndatel, kui pudelivesi toodi turule USA-s, tundus enamikele inimestele täiesti arulage, miks peaks sama vee eest rohkem maksma, kuid mõningad probleemsed piirkonnad, kus põhjavesi oli reostunud, tulid suurte ettevõtete lobby-tööle kasuks ning nende kampaania, et kraanivesi on tervisele kahjulik kandis vilja“, selgitab Erki Lember natuke pudelivee tööstuse ajalugu. „Pudelivee müümisega alustasid Coca-Cola ja Nestle, kes on suuresti pudelivee kui toote väljatöötamise taga. 1977. aastal tuli Perrier Ameerikas välja eduka reklaamikampaaniaga „Earth’s First Soft Drink“, mis tegi pudeliveest igapäevase toote sisseostude nimekirjas.“

Kas vahe on maitses ja kvaliteedis?

„Arvatakse ka, et pudelivesi on puhtam kui kraanivesi, kuid viimaste uuringute kohaselt, mis viidi läbi Saksamaal, selgus, et pudelivees leidub palju rohkem kahjulikke aineid ja probleeme vee kvaliteediga esineb rohkem kui tavalise kraanivee puhul. Põhjus seisneb siinkohal kindlasti selles, et tänapäeval on veepuhastusseadmed ja –tehnoloogiad nii palju arenenud ja tõhusamaks muutunud, et nad tagavad tegelikult suurepärase vee kvaliteedi, olgu allikaks siis põhja- või järvevesi“, põhjendab Lember, miks kraanivee tarbimine tõepoolest mõistlik oleks.

„Pimetestid on muide ka näidanud, et enamus inimesi ei tee pudeliveel ja kraanist tulnud veel mitte mingit vahet, kuid otseloomulikult tarbija ise otsustab, sest maitse üle ei vaielda”, märgib Erki Lember.

Plastikpudelis seisnud vee mõjud pole veel lõplikult selged

„Teine põhjus, miks pudelivett nii mõistlik tarbida ei ole, on see, et see vesi jääb sinna pikaks ajaks seisma. Klaaspudelis seisnud veega ei juhtu pikka aega midagi, kuid fakt on see, et asjad, mis kaua seisavad, kaotavad oma värskuse ja muutuvad vastuvõtlikuks keskkonnale, kus neid hoitakse ja nii juhtub ka veega. Eriti oluline on see teema aga plastikpudelisse villitud veega. Ilmselt on tänaseks paljud kuulnud plastifikaatorite mõjust organismile. Kuid kui ohutu-ohtlik see ikkagi meie organismile on, ei tea täpselt tegelikult keegi, kuid võimalusel eelistada läbipaistvaid pudeleid”, toonitab Erki Lember.

„Eriti probleemseks võib olukord osutuda sel juhul, kui plastikpudel on mingi hetk jäetud päikese kätte, mistõttu tuleb ka ise tarbijana olla tähelepanelik ja selliseid olukordasid vältida. Ka suvel rannas kaasas olnud pudelit, mis jäänud otsese päikese kätte, tuleks mitte taaskasutada”, toob Lember välja võimaliku situatsiooni.

Kui ¼ pudeliveest on täidetud naftaga

„Kolmas ja vast kõige olulisem põhjus suures pildis on see, et peaks mõtlema, kui palju ressurssi kulub pudelivee tootmiseks üleüldse,“ toob Erki Lember mõtlevapaneva näite sissejuhatuseks põhjenduse.

„Järgmine kord kujutage poes ette, et pudelist ¼ on täidetud naftaga – täpselt nii palju kulub ühe plastikpudeli tootmiseks“, toob Erki Lember ehmatava võrdluse. „Teemaks on ka selle pudeli edasine käik – 10% üle maailma kasutatud plastikust jõuab ookeani, 80 % prügimäele, mis on kõige mõttetum käitlemisviis ja ainult 10% taaskasutatakse. Eestis on need numbrid pisut positiivsemad ja ka näiteks Saksamaal kasutatakse palju klaaspudeleid, kuid peab mõtlema sellele, et suur osa sellest plastikust, mis jõuab ookeani, jõuab mingil kujul meie toidulauale tagasi.“

Kui palju me tegelikult peale maksame ja mille eest?

„Mõtlemapanev on ehk see, et pudelivee puhul me maksame suures osas selle eest, et sama kvaliteediga vett on „sõidutatud“ ühest kohast teise. Kas me peaksime ikka pudelivett lennukiga ühest riigist teise lennutama? Pudelivee puhul, olgem ausad, maksame me paljuski minu hinnangul transpordikulude ja turundustegevuse eest,“ soovitab Erki hetkeks poes mõelda, enne kui pudelivesi harjumuspäraselt korvi torgata.

„Kui me peatume korraks rahateemal, siis Eestis maksab vesi ca 2 EUR-i m3 ning miks peaks maksma enamasti sama kvaliteediga vee eest ligi 1000 korda rohkem? Jah, palju on räägitud vee maitseomadustest, kuid siinkohal võikski inimesi üles kutsuda teha endale kodus väike pimetest, sest nii saab tarbija ise objektiivselt otsustada, millise vee hinna ja kvaliteedi suhe on õigupoolest parim,“ soovitab Erki Lember kasvõi meelelahutuseks perekeskis selline pimetest läbi viia. “Kokkuvõttes on see loomulikult tarbija enda otsustada, kuhu ta oma raha investeerib.”